Jaaniõhtu lugu (Juhani Püttsepp)

460

Rahvajutud kõnelevad jaanitulede tava tekkest, et olnud tublil mehel poeg Jaan, kes kasvas koos mõisniku ilusa tütrega. Koos nad mänginud lapsena, teinud kõike koos. Siis asunud tüdruku vanemad elama teispoole laia jõge, kus olnud elu-olu parem. Tüdrukul oli kahju armsast kodupaigast lahkuda, rääkimata mängusõbrast – poisist. Vanemad pidid teda lausa lahti kiskuma, et ära minna – ja poisi vanemad oma last tagasi hoidma, et see tüdrukuga kaasa ei läheks.

Käisid mõlemad lapsed pärast tutvuse katkemist jõe kaldal vaatamas-ootamas, kuid ei näinud teineteist. Saatsid lindudega teineteisele tervisi, aga linnud ei osanud inimkeeli kõneleda ja ei saanud lapsed sõnumeist aru, ehkki taipasid, et linnud pole niisama lennanud.

Aastate möödudes said endiste laste asemele korraga päris suured inimesed. Ikka aga käisid tüdruk ja poiss laia jõe ääres teineteist ootamas ja lindudega sõnumeid saatmas.

Jõe ääres elas ka nõid, kes keetis oma pajas arstirohtusid. Neid juues oskas ta ka loomade ja lindude keelt ja tema rääkiski poisile lindude teateid kuuldes, et tüdruk teda ikka taga igatseb.

Sel jõepoolel, kuhu poiss oli jäänud, läkski elu raskeks. Maale ilmusid võõrad sõjamehed, sundisid poissi orjatööle ja ähvardasid vägivallaga.

Poiss pidi koos kaaslastega metsa langetama ja puid langetama. Kõige selle juures ei olnud unustanud ta tüdrukut.

Poiss kuhjas kokku kõrgeid risuhunnikuid. Kaaslastele jutustas oma igatsusest ja et, kui ta läheb teisele poole jõge tüdrukut otsima, siis peaksid teised risuhunnikud süütama, et ta näeks tagasiteed. Langetatud puudest ehitas ta parve, et teisele kaldale sõuda.

Jõe teisel kaldal oli elu aga tõesti parem, seal korjas tüdruk teiste omasugustega üheksat sorti lilli. Seda tegid nad nõia õpetuste järgi, kes nendele ilmus. Tüdrukud punusid pärgi ja tantsisid. See oli salatoiming, mille juures ei tohtinud sõnagi rääkida. Enne magamajäämist panid tüdrukud pärjad pea alla, et siis unes näha tulevast kaasat. Kõik teised nägid unes poisse, aga üks mitte, olles selle üle õnnetu. Siis jõudis poiss üle jõe parvega ja see ei olnud mitte uni, vaid tegelikkus – et tüdrukut kosida. See oli nii vägev sündmus, et tüdrukul polnud kahtlustki – ta peab poisiga kaasa minema.

Tüdruku vanemad olid aga vastu ja tüdruk põgenes koos poisiga parvele. Poisi kaaslased süütasid lõkked risuhunnikutest, kui armunud tagasiteele asusid. Üks neist ronis eriti kõrge puu otsa ja süütas seal tünnitule, et teed näidata.

Kui poiss ja tüdrukud kodukaldale jõudsid, tantsisid kõik lõkete ümber. Need tuled paisusid nii vägevaks ja rahva rõõm nii suureks, et võõrad sõjamehed taganesid. Ka tüdruku vanemad tulid tütre järel tagasi üle jõe ja leppisid poisi vanematega. Sealt siis jaanituled, peod, mis tänaseni kestavad – kord aastas – jaanipäeval.

Juhani Püttsepp